Ajalugu

Kui Columbus 1492. aastal Kuuba rannikule jõudis, leidis tema meeskond eest kokkurullitud taimelehti suitsetavad indiaanlased. Kohalikud ise nimetasid neid lehti sõnaga “coiba”. Columbuse alluvuses seilanud Rodrigo de Jerez võttis selle kombe kaasa ka Hispaaniasse, kuid mõisteti kodumaal suitsetamise eest seitsmeks aastaks vangi. Ajaks, mil ta viimaks vabanes, oli tubaka tarbimine levinud juba pea kõikjale Vanas Maailmas.

Sellise välimusega sigareid nagu teatakse tänapäeval, hakkasid 18. sajanil valmistama hispaanlased. Esimene sigarivabrik avati 1720. aastal Sevillas. Kuubast toodud tubakalehtedest rulliti selles sigareid, mis olid ülikute seas kõrges hinnas üle terve Euroopa. Hispaania mõju vähenedes kolooniate majandusele avati 19. sajandil esimesed sigarivabrikud ka Havannas. Kuubas valminud sigarid olid maitseomadustelt Euroopas valmistatutest tunduvalt üle, samuti oli tootmine kohapeal soodsam, mistõttu loobuti peagi tubaka veost Hispaaniasse. Nii mõnigi sellel ajajärgul Kuubas avatud sigarivabrikutest töötab tänaseni. Tuntum neist Partagás nimeline vabrik, kus lisaks samanimelistele sigaritele valmistatakse sigareid ka sellistele tuntud brändide nagu El Rey Del Mundo, Romeo y Julieta ja Por Larranaga. Mitmed vabrikud, näiteks kuulsaid Cohiba sigareid tootev El Laguito, alustasid tööd alles pärast revolutsiooni. Paljud pika traditsiooniga vabrikud nagu näiteks La Corona ja H.Upmann on kolinud kaasaegsematesse hoonetesse, kuid tootmisprotsess ise on alates seemnete külvamisest kuni sigarite käsitööna rullimiseni olnud muutumatu juba 300 aastat. Samuti on kõik Kuuba sigarid tänaseni 100% puhtast tubakast ja kemikaalidest puutumata.

Tubaka kasvatamine

Havanna sigarite valmistamiseks kasutatakse vaid Kuubal kasvatatud musta tubakat, Tabaco Negro Cubana. Kasutatakse sama tubakaseemet ka mujal maailmas, kuid võrdväärset tulemust Kuuba päritolu tubakale ei ole saadud.
Sigarite tarvis kasvatatakse tubakat kahel erineval meetodil: varjus ja päikesevalguse käes.
Esimese meetodi puhul kaetakse kogu põld õhukese musliinkangaga, et kaitsta taimi ereda päikesevalguse eest. Nii varjus kasvanud tubakataimede lehed on võrreldes päikese käes kasvanud lehtedega tagasihoidlikemate maitseomadustega, kuid suuremad ja õhemad, mistõttu kasutatakse neid sigarile visuaalselt hea välimuse andmiseks kõige välimise ehk kattelehena.
Päikesevalguse käes kasvanud tubakataime lehed on robustsema välimusega, kuid rikkalike maitsenüanssidega. Nendest lehtedest kombineeritakse nn sigari sisu. Kombineeritakse seetõttu, et ka ühelt taimelt korjatud lehed on maitseomadustelt ja nikotiinisisalduselt erinevad.
Päikesevalguse käes kasvanud taimedel eristatakse kolme tüüpi lehti:

• ligero – tubakataime ladvas kasvanud, kõige enam päikesevalgust saanud ja seetõttu suurema nikotiinisisalduse ja tugevamate maitseomadustega leht, mis annab sigarile kanguse;
• seco – leht taime keskmiselt kõrguselt, millel võrreldes ligero lehega nikotiini sisaldus väiksem ja maitse pehmem; annab sigarile mahedama aroomi ja maitseomadused.
• volado – leht taime kõige alumisest osast, kõige enam varjus kasvanud ja seetõttu kõige väiksema nikotiinisisaldusega. Kasutatakse sigari rullimisel seoslehtedena, mis lisavad nüansse ka sigari maitsele.

Valmis sigari kangus ja maitse sõltuvadki sellest, millises vahekorras on kasutatud ligero, seco ja volado lehti. Kui sigari sisus rohkem ligero tüüpi lehti siis on sigar täidlasema maitsega ja kangem. Mahedama maitse ja lahjemate sigarite sisus kasutatakse enam seco tüüpi lehti.
Saak koristatakse käsitsi ja lehthaaval – vaid kahe, kolme lehe kaupa korraga ühelt taimelt.
Koristatud tubakalehtedel lastakse kõigepealt õhu käes kuivada, nii väheneb lehtedes oleva vee hulk, laguneb klorofüll ja värvus muutub järk-järgult kuldpruuniks.

Sigarite valmistamine

Käsitsi valmistatud sigar koosneb kolmest osast:

• kattelehest (wrapper), mis on sigarit ümbritsev, kõige välimine tubaka leht. Kasvatatud varjus, väga kvaliteetne, kuid eriliste maitseomadusteta.
• seoslehtedest (binder), millega seotakse kokku sigari sisu. Tavaliselt on neid kaks, lisavad sigarile ka maitsenüannsse.
• sisust (filler), mis on erinevate sigarite puhul erinev kombinatsioon kolmest tubakataime lehe tüübist: ligero, seco ja volado.

Enne sigarite rullimist kattelehed niisutatakse ning sorteeritakse kvaliteedi ja värvuse järgi. Sisu jaoks kombineeritakse omavahel erinevate maitseomadustega tubakalehed.
Sel viisil ette valmistatud tubakalehed jõuavad rullija ehk Torcedor’i lauale. Kõigepealt kortsutatakse kokku sigari sisuks mõeldud lehed (filler), et tekiksid kanalid suitsu liikumiseks. Seejärel rullitakse sigari sisu ümber seoslehed (binder), lõigatakse ühtlaseks üks otstsest ja asetatakse juba sigarikujuline tubakasegu umbes pooleks tunniks puidust vormi. Viimasena rullitakse sigari ümber katteleht (wrapper) ja lõpuks kaetakse üks sigari otstest taimeliimi abil kattelehest lõgatud ümmarguse tükiga, nn mütsiga.
Rullija juurest viiakse sigarid kvaliteedikontrolli, mille käigus jälgitakse nii suurust, maitset kui välimust. Kontrolli läbinud sigaritele kleebitakse enne karpidesse pakendamist veel ka vastava brändi paberist tunnus ehk “band”.
Järgneb fermenteerimise protsess. Selleks jäetakse tubakalehed seisma kangaga kaetud kuhjadesse, kus rõhu ja lehtedes oleva niiskuse koostoimel tõuseb temperatuur. Tulemusena väheneb nikotiini, tõrva ja hapete hulk lehtedes. Tubakalehe maitseomadused muutuvad mahedamaks ja ühtlustub lehtede värvus.
Seejärel sorteeritakse tubakalehed vastavalt suurusele, kvaliteedile ja maitseomadustele.
Lehed, mis mõeldud sigari sisuks, läbivad fermenteerimise protsessi ka teistkordselt. Pärast mida saadetakse tubakalehed edasi lattu, kus need jäetakse kangasse pakitult seisma. Jällegi sarnaselt veinile – mida kauem tubakalehed küpsevad, seda kvaliteetsem saab olema nendest valmistatav sigar. Sigarite rullimiseks on tubakalehed valmis mitte varem kui 9 kuu möödudes.

Suurus ja maitse

Sigareid valmistatakse nii erinevate suuruste kui ereninevate maitsetega. Need kaks omadust on omavahel tihedalt seotud: suurus määrab ära suitsetamisele kuluva aja (mida pikem sigar seda enam kulub aega) ja ka suitsetamisest saadava elamuse nüansirikkuse. Maitse omakorda sõltub suurusest – mida suurema läbimõõduga sigar seda enam sisaldab see erinevate maitseomadustega tubakalehti.
Igal sigaribrändil on oma iseloomulik maitsestiil, mis aga varieerub sõltuvalt konkreetse sigari suurusest ehk „vitola”-st. Mida suurema läbimõõduga on sigar seda rikkalikum ja aeglasema põlemisprotsessi tõttu ka pehmem on maitse. Peenemad sigarid põlevad kiiremini, kõrgemal temperatuuril, mistõttu nende maitse on kontsentreeritum ja nad jätavad keelele kergelt kirbe maitse.

Säilitamine

Sigarid on looduslikud tooted ja nende eest tuleb ka vastavalt hoolitseda. Kui sigaritega õigesti ümber käia küpsevad nad elegantselt nagu hea vein; kui seda ei tehta, lagunevad nad koost.
Parima suitsetamiselamuse tagamiseks, tuleks sigarit säilitada keskkonnas, kus temperatuur jääb vahemikku 16 – 18ºC ja suhteline õhuniiskus on 65 – 70%. Selleks on parim spetsiaalselt sigarite säilitamiseks valmistatud kvaliteetne humidor.
Sigar on heas seisukorras kui tal on järgmised kolm omadust:

• Lõhn — hingates sisse nina juurde tõstetud sigari lõhna, peab olema tunda meeldivat tubakaaroomi.
• Välimus — sigari katteleht peab olema terve, vigastusteta.
• Tunnetus — pöidla ja nimetissõrme vahel õrnalt pigistades peab sigar tunduma pehme.

Masinal valmistatud sigarid ja sigarillod

Kuigi masinal valmistatud sigarid ei ole nii hoolikalt meisterdatud, kui käsitööna valminud sigarid, on ka need sobiv valik, tegemaks tutvust kuulsa Kuuba tubakaga. Et masinal valmistatud sigarite sisuna kasutatakse lühemaks lõigatud tubakalehti, on neil parem süttivus, mistõttu eelistatakse neid sageli näiteks värskes õhus toimuvate ürituste puhul.
Sigarillosid valmistatakse samal moel kui masinal valmistatud sigareid, kuid sigarillode puhul on täidisena kasutatavad tubakalehed peeneks hakitud. Kuuba tubakale iseloomulikud maitseomadused on ka sigarillodel, kuid väiksema suuruse tõttu ei ole nad maitse nüansirikkuse osas sigaritega võrreldavad. Sigarillod kuuluvad üldiselt üleminekumaailma, mis hõlmab endiseid sigaretisuitsetajaid ja tulevasi sigarisuitsetajaid.

Sigarikultuurist

Kuigi sigarisuitsetamisel on eelkõige olulised vaid suitsetaja enda maitse-eelistused, on siiski mõned soovitused, mida veelgi täiuslikuma elamuse saamiseks kasulik teada.

Suurused

Almuerzos – 130 x 15.87 mm Ring 40
Cadete – 115 x 14.3 mm Ring 36
Cervantes – 165 x 16.67 mm Ring 42
Cristales – 150 x 16.2 mm Ring 41
Culebra – 146 x 15.48 mm Ring 39
Dalias Cortas – 135 x 17.0 mm Ring 43
Del Valle – 124 x 19.84 mm Ring 50
Duke – 140 x 21.43 mm Ring 54
Estupendos – 140 x 20.64 mm Ring 52
Generoso – 132 x 16.67 mm Ring 42
Gordito – 141 x 19.84 mm Ring 50
Gran Corona – 235 x 18.65 mm Ring 47
Hermosos No. 4 – 127 x 19.05 mm Ring 48
Laguito No. 4 – 119 x 20.6 mm Ring 52
Laguito No. 5 – 144 x 21.43 mm Ring 54
Laguito No. 6 – 166 x 22.23 mm Ring 56
Magicos – 115 x 20.64 mm Ring 52
Magnum 48 – 110 x 19.05 mm Ring 48
Marevas – 129 x 16.67 mm Ring 42
Montesco – 130 x 21.83 mm Ring 55
Petit Belicoso – 125 x 20.64 mm Ring 52
Petit Edmundo – 110 x 20.6 mm Ring 52
Petit Piramides – 127 x 19.84 mm Ring 50
Prominentes – 194 x 19.45 mm Ring 49
Short de Valle – 102 x 19.84 mm Ring 50